„Borders“ tuur sai ametliku alguse eelmisel nädalal viie kontserdiga Nantes'is, Saint-Nazaire'is, Pariisis ja Saint-Claude'is. Lühikese aja jooksul olen saanud näha juba üsna erinevaid linnu ja esinemispaiku!
Meie esimene minikontsert David Chevallier'ga duos toimus paigas nimega Clubhouse Nantes. Clubhouse on koht ja kogukond toetamaks vaimse tervise muredega inimesi töökoha leidmisel, uute suhete loomisel ja üldiselt iseseisvamaks ja enesekindlamaks muutumisel. Kuigi me andsime vaid lühikese, 4 laulust koosneva kontserdi, võeti meid soojalt vastu. Vestlesime pärast kontserti publikuga ja sõime kogukonna liikmete valmistatud küpsetisi. Oli tõeliselt armas õhtu!!
Kolmapäeval andsime oma esimese täispika ja täiskoosseisuga „Borders“ kontserdi Nantes'i jazziklubis Pannonica. Saal oli täis ja õhkkond oli imeline. Kontsert oli mitmes mõttes edukas!
HERE
Järgmisel päeval suundusime läänerannikul asuvasse industriaalse välimusega Saint-Nazaire'i linna, mis on tuntud oma laevatööstuse poolest. Esinesime endises Teise maailmasõja aegses allveelaeva baasis, kontserdisaalis nimega Le VIP. Pärast heliproovi tegime ergutava jalutuskäigu tormise ookeani äärde ja sõime koos kogu Le VIP meeskonnaga suure õhtusöögi. Järgnes taas üks tore kontsert, eelmisest oluliselt suuremal laval, ja lühike öö hotellis, enne kui järgmisel hommikul Pariisi poole teele asusime.
Paris! On Friday, we played at Sunset/Sunside, a legendary jazz club on two floors, with 3-4 concerts happening every evening. This venue was a peculiar one, with a stage so small we could barely fit on it and floor monitors so broken that they sounded like old radio speakers. Of course this didn’t stop us from doing the best we could during the concert and honestly, the tricky circumstances felt humorous in a cinematic way. But I must say, I now have a lot of respect for the Paris-based jazz musicians who often play in these kinds of clubs.
After yet another short night, we were off to Saint-Claude, a city in the mountains near the Swiss border. The views were simply amazing: admiring big tall mountains is an activity an Estonian doesn’t get to enjoy every day! We played at a club called La Fraternelle, a cozy and welcoming venue. Before us played the fascinating trio Ostrakinda, it was a superb concert experience. Our performance was a late one, but felt magical nonetheless.
Nüüd, kui ülevaade meie tuuri esimesest veerandist on kirja pandud (5 tehtud, 17 jäänud!), võib taas laulutekstide juurde asuda. Seekord avalikustan veel kolme laulu pealkirjad ja selgitan veidi laulusõnade tausta.
“Kodu arm on igihaljas” räägib haavatavuse kuritarvitamisest. Laulus on subjekti isiklikud piirid kannatada saanud, kuid hoolimata oma nõrgestatud seisundist soovib ta pakkuda varjupaika ja turvatunnet kõigile, ka neile, kel on halvad kavatsused.
Eestikeelne lõik laulusõnadest:
Kalk, vastamata hool,
paekivi praguneb
ja liivana pudeneb teele,
minust alles jääb pool.
Ingliskeelne tõlge:
Cold, unrequited care.
The limestone cracks,
And falls onto the road like sand,
only half of me remains.
“Otsus” räägib mineviku, oleviku ja tuleviku põimumisest. Otsused, mis on tehtud enne meid, ilma ettekujutuseta tagajärgedest, tunduvad meile praeguses hetkes olulised ja pöördumatud. Tulevikku kujutame aga sageli ette lapsena, kes ei mõista veel midagi, või lapsena, kellele jääb tulevikus tagajärgedega tegelemise vaev. Nii lükkub aina edasi meie endi vastutus tänaste otsuste tagajärgede eest.
Eestikeelne lõik laulusõnadest:
Otsus on kui uisutera
tundmatuse kirkal jääl,
eemal, kesk eimiskit.
Otsus on kui kohtumine,
joonest saab üks teine joon,
seistes vastamisi.
Ingliskeelne tõlge:
A decision is like a skate blade,
on the crystal ice of the unknown,
far away, in the middle of nowhere,
A decision is like a meeting,
one line becomes another,
standing face to face.
“Estranged” (“Võõrandunud”) räägib kuulumisest, kontrollist ja manipulatsioonist ning nende nähtuste vahelistest konfliktidest. Tekstis kujutab mutt (“mole”) võõrandunud vaimses ja füüsilises seisundis isikut.
As the mole’s retrieved from grime,
and invited to the inside,
into the invisible panopticon of wishes,
Though the mole forever blind,
its heart’s unable to withstand,
belonging and being controlled by loud and piercing whistles.
I’ve now enjoyed two invigorating days off in Nantes. This week is generally more chilled and we have just two concerts left in this part of the world:
13.11/ 6 La Croix Judith, Landemont (Fougeres jäi kahjuks viimasel hetkel ära, tegemist on asenduskontserdiga)
17.11/ Abbaye de Neimenster, Luxembourg
Ootan neid kontserte põnevusega, enne kui tuuri järgmiseks etapiks Soome lendame!